Isekus
Kurbus
Tänapäeva ühiskonnas on inimene sunnitud olema isekas. Läbi peab lööma selleks, et ise saaks elada. Sellest tulenevalt peab tegema moraalseid ohverdusi vaid enda heaolu pärast.
Et endas eksistentsi kindlustada oleme me egoistlikud. See lihtsalt paratamatult kuulub meie igapäeva ellu. Kõik mis me teeme mõjutab teisi, olenemata oma tegude põhjustest. Isegi palverändurid, inimesed kes otsivad vabadust ja tõotavad teenida midagi kõrgemat isetult. Kas teenimine midagi teeb inimesest siis isetu pühaku? Mina nii ei arva, ka see on valik. Inimene tunneb kutsumust, läheb sellele teele oma enda soovil, soovil millest juhindudes ta teeb end jaoks sobivaima valiku – kellegi teise teenimine. Näteks jesuiitide põhimõtteks on jeesuse teenimine ja ligimeste aitamine, et ise vabaks saada. Taaskord valik, mis siiski on oma olemuselt isekas.
(Tõin Jesuiidid näiteks kuna nad on minule ühed sümpaatseimad usklikud. Nad ei ole vägivaldsed. Nad usuvad leebesse aitamisse. Nad ei vannu kellelegi, peale jeesuse, igavest truudust ning neil on üks kõige tugevam side. Nende missioonid ulatuvad üle maailma kuid nad on tihedalt kursis kõigega mis toimub ning kohtuvad regulaarselt.)
Eks see jutt oli ehk minu enda tunnete väljavabandamine, et see lihtsalt on nii ning see on inimlik. Igatahes, ma ei talu isekust, kuid paratamatult olen ma seda ka ise. Sellest nõiaringist pole justkui pääsu. Ehk oleks parem samuti end pühendada mingi suurema teenimisele? Siis ei oota ma inimestelt enam midagi sellist, mis on ehk võimatu. Heategevusega tegeledes ja ligimesi aidates puudub mul lootus saada ise muud kasu peale enda hingelise vabaduse. Võibolla ei vaja ma armastust, sõpru ning nendest tulenevaid piinu. Praegu veel vajan, kuid minu usk nendesse inimlikesse väärtustesse on ehk vankuma löönud.
Seega tinasõdurit minust ei saa. Inimese loomus on liialt paindlik ning õrn. Teda muudavad kõik elus toimuv. Ja ma vihkan seda. Inimlikkus on nõrkkus. Ja ma olen tõsiselt väsinud olemast nõrk. Kuid ma ei suuda leida väljapääsu sellest. See sööb mind seest, kuid ma ei saa olla ehk iial nii nõrk, et see mu elu võiks lõpetada. See inimlikkus hoiab mind elus. Mind hoiavad just täpselt need väärtused, mida ma samas vihkan kuid samas ka palavalt armastan. Dilemma on meis endis. Otsida vigu teistest ja neid selle eest süüdistada pole õige kuna vaevalt ka nad ise aru saavad enda olemusest kui see pole kellegi teise probleem peale tema (sinu) endi.
Minu enda mõttetus lihtsalt hämmastab mind. Kui teaksin, et mingi usk millessegi võiks mind viia kuskile, kus ma tunneksin enda kodus enda tunnetega, läheksin viivitamatult. Elu on küll raske elamiseks kuid see on siiski antud ja millegi pärast me oleme sunnitud seda mägist rada käima.........................
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Täpselt minu mõte, et mitte kunagi ei tehta midagi millegi muu kui omakasu pärast - isekusest. Võtame näiteks situatsiooni, mis on justkui kõige isetum üldse, lausa kangelaslik: Ema lükkab viimasel minutil autoteelt ära oma lapse, valides sellega vabasurma endale. Isetu? mis mõttes? Ta tegi seda slleks, et ta teadis väga hästi, et kui ta seda teinud ei oleks, oleks ta oma elu lõpuni süümepiinu ja ahastust tundma pidanud - enne juba kiire surm. Laps ju jäi oma kõige kallimast inimesest ilma, pelegi veel kõige õudsamal kombel. Kas tema saab veel und? keda tema süüdistab? ja temal on ju teoreetiliselt veel pikem elu elada, ki emal oleks olnud. Ok, selle juhtumis kohal tuleb mängu ka emalik instinkt - ja looduse vastu võidelda ei saa, see on argument mis tegelikult kogu elneva jutu ümber lükkab. Aga võtame mistahes ohverduse, annetuse või heateo - neid tehakse selleks, see tekitab nt annetajal endal head tunnet. Ta ei tee seda teiste vaid enda pärast.
ok, võtame ohverduse - sa ei tunne end sellel hetkel hästi kui sa seda teed. Kas suhtes olles tasub mõned asjad alla neelata isegi kui need sulle haiget teevad? tasub. Ja sa ei tee seda teise pärast vaid enda - järelikult sa loodad sellest suhtest midagi suuremat tagasi saada, kui see ohverdus väärt oli. Ja see on ju isekas. Ühesõnaga - ükskõik mida sa teed, oled sa isekas. Ja võib ju öelda, et ei - sellest ei saa mina küll mingit kasu ja on õel öelda , et kõik inimesed on isekad aga see on täielik enesepetmine. Mis au ja õndsus on olla isetu - on see mingi jumalik voorus mida taga ajada? Sel juhul on see ju samamoodi väljamõeldis, kui jumal isegi. Isetu - see on lihtsalt sõna. Selle kasutamine on õigustatud juhul kui keegi on tõesti midagi head teinud ja tahetakse rõhutada tema tegu mitte tema olemust. Ja mis on halba isekas olemises?!? See on mingi ristiusu jäänuknäht, et see on pahe, patt, kõlvatus. Miks on saadud üle kohutavatest pattudest - lahutusest, õigustest ja haridusest naistele, seksist rääkimisest, kondoomidest - aga ikka korrutatakse väsimatult, et peab olema isetu. Ja kui mõni veel kahtleb selles, siis see, kes välja julgeb öelda,et teeb tegelikult kõike oma heaolu ja kasu nimel, siis on ta südametu, kalk ja õnnetu inimene. Võibolla on just need kes tunnistavad, et on isekad, õnnelikumad, kui need, kes end petavad. (PS! Ma pean mainima, et ma ei väida et inimestel usku ei peaks olema - aga jumal sellena mida propageeritakse on küll väljamõeldis)
=O) Aitüma Krissu.
Ime, et keegi üldse minu segasest mõtterännust aru sai. Respekt.
Hea, et me samal lainel selle mõtlemisega oleme.
Post a Comment