Assets.

Minu mõtted on täiesti korrastamata, kuid siiski päevast päeva olen mõelnud elu tõelistele väärtustele. Ehk on võimalik ka nii,et neid ei olegi. Tihtipeale kasutatakse kõnevõimet, et end ülearuste asjadega koormata ja nende peale mõtelda. Ehk on elu väärtuste väljendamine vaikiv tundumus. Võib olla püütakse liialt defineerida asju. Võib olla küsime me liiga palju küsimusi!?
Et asja natukene mõistuspärasemaks teha, üritame defineerida sõna väärtust. See sõna iseenesest tähendab justkui mingile subjektile, objektile, teole hinnangu andmist. See on nagu hind. Elu väärtus siis seega tähedab inimese hingelise rahakoti tühjendamist, energia kulutamist mingile prioriteedile millesse usutakse ja mille eest võideldakse. Millesse aga siis peaks uskuma? Milline väärtust on oma hinda väärt rohkem kui teised?
Oletame, et ma lähen poodi. Mul on võimalus osta mida tahes. Ma saaksin osta armastust, sõda, maailmarahu, täiust, rahu, surma jne. Mida ma valiksin kui saaksin valida vaid ühte, see üks mis teeks mind õnnelikuks?
Kuna õnn on vaid hetkeline tundmus, siis puudub sellel püsiv väärtus. Et saada midagi püsivat peab leidma endas mina, mis balansseeriks mind ning paneks mu pulsi tööle nii, et ma tunnen ennast rahulolevana just siin kus ma olen, just nende inimestega, kes mind ümbritsevad ning just selles hetkes. Jõudes sellesse punkti, kus suudan hinnata ja mõista end ümbritsevat ning suudan ka tulla välja kergetest ning lihtsatest lõbusatest ahvatlustest, olen suutnud teha vaherahu iseendaga. See vaherahu on lõpp minu otsingutel. Ma ei pea tegema midagi, mis ei tule minust enesest. Ma teenin vaimu-palka iseendale. Suutes hinnata seda, mis mul on, suudan ka leida rahu endas, et talitada just nii nagu minu süda mulle ette näeb. Seejärel kujunevad minu nirvanasse minekuga ka välja põhimõtted, mille järgi talitan, et jääda enda uskumustele truuks ning tõestada endale enda tugevust jääda truuks nendele.
Selle jaoks ei ole vaja sõnu, võitlus toimub sinus eneses. Meid mõjutab küll ka ümbritsev keskkond kuid tugeva vaimu ja tugevate väärtustega inimene suudab neid trotsida ning jäädes endale ausaks ning kindlaks, olemegi peagi justkui rannas - ees vaid ookean, igal esemel ookeanis on tähtis funktsioon. Nii on ka väärtustega, igal tundmusel on oma funktsioon - põhjus. Ookean on rahu endaga, seal sees on aga liigendused, ilma millet ookeanis puuduks elu. Ja ookean on vaikne ning ei kõnele vaid on kindel, alati olemasolev kuid siiski vahetevahel ka kärsitu ja tormiline, nii nagu ka inimloomus.