"Armastus on kõiges, kõikjal, kõik."

"What is sacred? Of what is the spirit made? What is worth living for, and what is worth dying for? The answer to each is the same: only love."
Sellist elufilosoofiat järgis kuulus kirjanduskangelane Don Juan. Kas pole mitte poeetiline ja romantiline. Kas on tõesti olemas inimesi, kes usuvad sellesse. Ehk peaksime me kõik endale need küsimused esitama. Võibolla jõuaksime ka enda eksistentsi-olemuse mõistatusele lähemale.
Mis on püha? Armastus? Aga miks mitte. Kui mõelda elule, selle valdkondadele. Kuigi Don Juan võis rääkida armastusest mehe ja naise vahel, võime selle mõiste siiski laiendada ja küsida endilt, et mis on püham inimese kõige kallimatest. Armastus lapse vastu, armastus sõbra vastu, armastus armsama vastu... See on pühamu, tunne, mis teeb inimese tõeliselt õnnelikuks. Mitte üksi materiaalne asi ei saaks olla kallim, püham kui näha enda lapse sündi, tunda selle ime puhtust ja seda oma armastusega hellitada. Jagada armastust ja saades ka vastuarmastust - moodustub tervik. Ja sellest hetkest peale muutub see pühaks. Kui nüüd kaunitest sõnadest eemale triivida, siis reaalsuses on ju ka samuti, et enamasti inimene ei lase enda armsamaid laimata, solvata... Miks? Sest see pühamu, mis on koos ehitatud kahe inimese poolt... sinna sisse murdes murrad sa sisse ju kahe inimese kotta. Ja kaitsma ollakse varmad. Seetõttu võin tõepoolest öelda, et püham asi elus on armastus. Seda tunnet ju tahavad ju kõik. (Olgugi, et on palju erinevaid viisi kuidas armastatakse, eksisteerib see iga inimese püüdlustes.)
Millest on vaim tehtud? (Eesti keeles kõlab see tsipa veidralt, aga olgu.) Vaim on väga raske mõiste. Juba vaimu defineerimine on raske, rääkimata selle kooslusest. Kuid kui järgida armastuse joont, siis inimese jaoks ideaalne vaim oleks arvatavasti täidetud taas vaid parimate tunnetega... õnne, rõõmu, armastusega. Ja kõik me tahame olla õnnelikud koos oma veidruste ja soovidega... vaim juhib meid... Ja kahtlemata armastusest ja soovist millegi poole püüelda, et leida mingisugunegi täius. Ja kuidas teab inimene mille poole püüelda? Just nimelt sellest, et igal ühel meist on tõmme mingi asja suhtes mida me ihaldame. Kokkuvõttes, armastus on vaimu edasiviiv jõud. Vaim toitub armastuse edasiviivast jõust.
Elu ja surma väärtust hinnates ja ka selle mõtte otsimine on kindlasti üks räägitumaid ja arutletumaid teemasid filosoofide hulgas. Don Juani vastus on lihtne - armastus. Armastuse fenomen seisneb selle tugevuses. Pingutan küll veidi üle, kuid kas on maailmas mõni tahke asi mis oleks purunematu? Ei. On tugevaid asju kuid purunevad and kõik. Kuid armastus seevastu. võib olla purunematu. Siinkohal märgiksin ära, et ma räägin ideaalsest armastusest. Kindlasti oleks sellise purunematu ja täiusliku armastuse olemasolu võimatu ja kui ka selline asi eksisteeriks, siis vaevalt see kõrvaltvaatajale see nii täiuslikuna tunduks. Inimesede on selleks liialt erinevad. Sellest hoolimata on taoline side kahe inimese vahel purunematu. Seda ei saa läbi lõigata, noaga poolitada, seda ei saa nagu klaasi puruks lüüa. Kui see ka hääbub. Kandub see edasi... Kirjeldaksin seda kui mingit hingust, aurat, mis meid võiks ümbritseda. Ja kui teine inimene satub sinna alale, siis on see side olemas. Seda sidet ja aurat ei saa muidugi mõõta. See on lihtsalt meid igal poole ümbritsev asi. Armastuse tunne on meiega alati kaasas. See on see tugevus, mis hoiab meid elu. Inimene on õnnelik, lahke, sõbralik. Selline elu on elamist väärt. Väärtuslikuks teeb selle aga selle alge, milleks võiksin väita olevat taaskord armastus.
Kuigi ei tahaks nõustuda väitega, et armastus on suremist väärt, olen seda mingi punktini tõdema, et nii see on. Kuid selleks ei pea olema ju füüsiline surm. Ka seda saame käsitleda kui vaimu ühe osa kaduvust, kui surma mingis osas endas. Ning kui mõelda, et kui armastus mingil põhjusel meist lahkub, siis jääib see pühamu poolikuks. See oli ehitatud vaid kahele, kuid nüüd on üks osa puudu. Kellegi teisega ei saa enam seda sama jagada, teine inimene oleks teistsugune. Selle jaoks tuleb uus pesa punuda. Vanasse pühamusse ei tahaks kedagi lasta kuna seal on mälestused, saladused ja kõik on omanäoline, mida ei saa muuta. See jääb sinna ja vananeb ja närtsib ning sureb kuid siiski on see poolik pühamu müüritud. Ja nii võimegi allegooriliselt öelda - surnud.
Olen täiesti veendunud armastuse väärtuses. Selle harulduses ja selles, et kui see leitakse tuleb seda hoida. Miks mürgitada seda millegagi kui seda saab toita, vahel vajab see väetisega uuemat turgutust kuid see ON võimalik kui on soovi ja saadakse armastuse väärtusest aru enne selle kaotust . Seega ärgem unustagem tähtsaid asju oma elus. Ärgem laskem enda tähelepanu kõrvale tõmmata tühistel lõbudel ja hetke-ihadel. Õnneni on tegelikult ju vaid kolm sammu - tunnistamine, end selle tunde valda laskmine ja sellele elujõu süstimine.
Seega: "Armastus on kõiges, kõikjal, kõik."

"Silmad on pimedad. Tuleb otsida südamega."

Etsiispeaksmidagikirjutama....
.
.
.
Algus on alati raske eks ole. Tuleb lihtsalt olla julge ja ka alustatu edasi viia. Arvatavasti tuleb esimene blogi mõttetu algusjärgus olev mingi enesesisene filosofeerimine või midagi sellist, a eks mingi asja alguses on ka see nö "algus" konarlik ja ka inimene mingi asja ees mingit ärevus-hirmu tundes on ettevaatlik. Muidugi läheb asi liialt sügavaks, et tegelikult on need ju lihtsalt sõnad ja jutt, mis kellelegi peale siis kirjutaja midagi ei loe. Kuid miks peakski? Maailmas on inimesed ja siis mina. Isekas eks? Aga nii paistab see olevat. Vaatasin ükspäev veidi filmi "Kuldne kompass" , kus igal inimesel on oma deemon. Olend kes mõistab teda täielikult, elab läbi nii oma peremehe vaimsed kui ka füüsilised piinad. Olgugi, et see deemon oli loom (no filmis nad oskasid rääkida), oleks see suhteliselt täiuslik kui oleks keegi, kes sind täelikult mõistaks. Ja pluss oleks veel ka juures kui ta alati sind ka õigele teele juhataks. No filmis olid ka deemon sama paheline kui tema peremees, niiet ega inimesed sellest paremaks ei muutunud. Ja selle tulemusena oleks dopelt seda sama kurjust... Ja veel eriti enesekindlat, kuna teise olendi olemas olu, kes veel sind totaalselt mõistab, sisendab inimesele konfidentsi, sa pole kunagi üksi oma mõtete. Toetus on sul alati kõrval. Seega võiks tõdeda, et inimesel on üksiku hingena ju parem, püüelda teiste inimeste mõistmise poole... püüelda kuhugi. Sealt algab juba keeruline hingerännu rada, mida hetkel oleks üsna keeruline seletada. See viiks mu blogi liialt pikaks ja arvatavasti ei jõuaks ma ka ise kuhugi. Juhe jookseks ennem kokku. Ehk teine kord kui olen end kogunud ja pikemalt selle üle juurelnud.
Üldse, täna, kodust tööle minnes hakkasn mõtlema, et kuidas peaks inimene oma elu elama? Kas teha seda, mdia ütleb süda või seda mida ütleb mõistus? Ise jõudin arusaamale, et olen alati tegutsenud südame juhtimisel. Ajus võivad olla faktid, teadmine, teadvustamine ja kogum kogetud asjadest. Üldiselt võib minu otsuses mängida ka suurt osa ka see, et mul pole suurepäraselt head mälu. Ehk ma unustan palju asju ja seetõttu usaldan oma südant. Hoolimata sellest on süda väga intuitiivne organ. Lugesin ühest ajakirjast, et inimene on ainuke olend maa peal, kes eirab enda sisetunnet. Ma võin lausa minu jaoks tõese naiivsusega öelda, et minu süda on palju targem kui minu aju. Minu mõistus on mind mitmeid kordi alt vedanud, süda aga mitte kunagi (kuigi ehk on see liialtatud, aga lisame dramaatikat). Ma ei suuda kuulata oma mõistust. Mu mõistus võib mulle öelda, et mine näiteks Ülikooli Majandust õppima, siis saad miljonäriks või hoopis valikute vahel vali alati tulutoovaim. Ei. Kui, see just ei ole minu sisemise mina soov, ei valiks ma kunagi välise sära järgi. Ehk olen ka kunagi seda teinud, kuid need asjad on olnud nii pisikesed valikud ja ei ole kaua aega mööda läinud kui olen neist loobunud ja siiski enda liistude juurde jäänud. Suuremate valikute puhul olen alati intuitsiooni järgi talitanud ja pole mitte ühtegi kahetsenud. Nii siis ütleksin,et mõistus on lausa nõrk südame tugevuse ja tema tegeliku tarkuse järgi. Ainuke asi, mis meie intuitsioon ju tegelikult takistab on mõistus, mis üritab blokeerida tundeid mida me ei taha tunda. Olgu selleks armastuse tegeliku pale nägemine või hoopiski oma tunnete eiramine, mis tegelikult eksisteerivad.
Heh... usun, et olin ehk isegi liiga karm mõistuse vastu. Ausalt, ma ei alaväärtusta seda. Kuid avastasine enda jaoks, et inimesed usaldavad tihtipeale mõistusest juhitut, sest inimestele meeldivad põhjendused, kindlus. Intuitsioon ei anna faktipõhist suporti vaid talitab selle "miski" järgi. Ja enda kogemuste põhjal, mainiksin, et see "miski" viib meid tegudele ja kui lasta sellel end juhtida võime jõuda randa, kus leiame end õnnelikuna olevat. Sel kohal ütleksin, et kõik valikud ole nii teinud, leidnud nii õnne kui ka vahest kui sisetunne aimab midagi halba, siis olen teinud lõpu selle mis on halb, olgugi, et tegelikult ei taha. Ja samuti oleks selle agoonia sees pikaldasemalt olemine ja seal käärimine olnud palju hullem kui kohe lõpetamine ja olukorraga leppimine. Seega oleks parim lõpetus sellele arvatavasti üsna selgusetule jutule, et "Silmad on pimedad. tuleb osida südamega".