"Armastus on kõiges, kõikjal, kõik."

"What is sacred? Of what is the spirit made? What is worth living for, and what is worth dying for? The answer to each is the same: only love."
Sellist elufilosoofiat järgis kuulus kirjanduskangelane Don Juan. Kas pole mitte poeetiline ja romantiline. Kas on tõesti olemas inimesi, kes usuvad sellesse. Ehk peaksime me kõik endale need küsimused esitama. Võibolla jõuaksime ka enda eksistentsi-olemuse mõistatusele lähemale.
Mis on püha? Armastus? Aga miks mitte. Kui mõelda elule, selle valdkondadele. Kuigi Don Juan võis rääkida armastusest mehe ja naise vahel, võime selle mõiste siiski laiendada ja küsida endilt, et mis on püham inimese kõige kallimatest. Armastus lapse vastu, armastus sõbra vastu, armastus armsama vastu... See on pühamu, tunne, mis teeb inimese tõeliselt õnnelikuks. Mitte üksi materiaalne asi ei saaks olla kallim, püham kui näha enda lapse sündi, tunda selle ime puhtust ja seda oma armastusega hellitada. Jagada armastust ja saades ka vastuarmastust - moodustub tervik. Ja sellest hetkest peale muutub see pühaks. Kui nüüd kaunitest sõnadest eemale triivida, siis reaalsuses on ju ka samuti, et enamasti inimene ei lase enda armsamaid laimata, solvata... Miks? Sest see pühamu, mis on koos ehitatud kahe inimese poolt... sinna sisse murdes murrad sa sisse ju kahe inimese kotta. Ja kaitsma ollakse varmad. Seetõttu võin tõepoolest öelda, et püham asi elus on armastus. Seda tunnet ju tahavad ju kõik. (Olgugi, et on palju erinevaid viisi kuidas armastatakse, eksisteerib see iga inimese püüdlustes.)
Millest on vaim tehtud? (Eesti keeles kõlab see tsipa veidralt, aga olgu.) Vaim on väga raske mõiste. Juba vaimu defineerimine on raske, rääkimata selle kooslusest. Kuid kui järgida armastuse joont, siis inimese jaoks ideaalne vaim oleks arvatavasti täidetud taas vaid parimate tunnetega... õnne, rõõmu, armastusega. Ja kõik me tahame olla õnnelikud koos oma veidruste ja soovidega... vaim juhib meid... Ja kahtlemata armastusest ja soovist millegi poole püüelda, et leida mingisugunegi täius. Ja kuidas teab inimene mille poole püüelda? Just nimelt sellest, et igal ühel meist on tõmme mingi asja suhtes mida me ihaldame. Kokkuvõttes, armastus on vaimu edasiviiv jõud. Vaim toitub armastuse edasiviivast jõust.
Elu ja surma väärtust hinnates ja ka selle mõtte otsimine on kindlasti üks räägitumaid ja arutletumaid teemasid filosoofide hulgas. Don Juani vastus on lihtne - armastus. Armastuse fenomen seisneb selle tugevuses. Pingutan küll veidi üle, kuid kas on maailmas mõni tahke asi mis oleks purunematu? Ei. On tugevaid asju kuid purunevad and kõik. Kuid armastus seevastu. võib olla purunematu. Siinkohal märgiksin ära, et ma räägin ideaalsest armastusest. Kindlasti oleks sellise purunematu ja täiusliku armastuse olemasolu võimatu ja kui ka selline asi eksisteeriks, siis vaevalt see kõrvaltvaatajale see nii täiuslikuna tunduks. Inimesede on selleks liialt erinevad. Sellest hoolimata on taoline side kahe inimese vahel purunematu. Seda ei saa läbi lõigata, noaga poolitada, seda ei saa nagu klaasi puruks lüüa. Kui see ka hääbub. Kandub see edasi... Kirjeldaksin seda kui mingit hingust, aurat, mis meid võiks ümbritseda. Ja kui teine inimene satub sinna alale, siis on see side olemas. Seda sidet ja aurat ei saa muidugi mõõta. See on lihtsalt meid igal poole ümbritsev asi. Armastuse tunne on meiega alati kaasas. See on see tugevus, mis hoiab meid elu. Inimene on õnnelik, lahke, sõbralik. Selline elu on elamist väärt. Väärtuslikuks teeb selle aga selle alge, milleks võiksin väita olevat taaskord armastus.
Kuigi ei tahaks nõustuda väitega, et armastus on suremist väärt, olen seda mingi punktini tõdema, et nii see on. Kuid selleks ei pea olema ju füüsiline surm. Ka seda saame käsitleda kui vaimu ühe osa kaduvust, kui surma mingis osas endas. Ning kui mõelda, et kui armastus mingil põhjusel meist lahkub, siis jääib see pühamu poolikuks. See oli ehitatud vaid kahele, kuid nüüd on üks osa puudu. Kellegi teisega ei saa enam seda sama jagada, teine inimene oleks teistsugune. Selle jaoks tuleb uus pesa punuda. Vanasse pühamusse ei tahaks kedagi lasta kuna seal on mälestused, saladused ja kõik on omanäoline, mida ei saa muuta. See jääb sinna ja vananeb ja närtsib ning sureb kuid siiski on see poolik pühamu müüritud. Ja nii võimegi allegooriliselt öelda - surnud.
Olen täiesti veendunud armastuse väärtuses. Selle harulduses ja selles, et kui see leitakse tuleb seda hoida. Miks mürgitada seda millegagi kui seda saab toita, vahel vajab see väetisega uuemat turgutust kuid see ON võimalik kui on soovi ja saadakse armastuse väärtusest aru enne selle kaotust . Seega ärgem unustagem tähtsaid asju oma elus. Ärgem laskem enda tähelepanu kõrvale tõmmata tühistel lõbudel ja hetke-ihadel. Õnneni on tegelikult ju vaid kolm sammu - tunnistamine, end selle tunde valda laskmine ja sellele elujõu süstimine.
Seega: "Armastus on kõiges, kõikjal, kõik."