"Silmad on pimedad. Tuleb otsida südamega."

Etsiispeaksmidagikirjutama....
.
.
.
Algus on alati raske eks ole. Tuleb lihtsalt olla julge ja ka alustatu edasi viia. Arvatavasti tuleb esimene blogi mõttetu algusjärgus olev mingi enesesisene filosofeerimine või midagi sellist, a eks mingi asja alguses on ka see nö "algus" konarlik ja ka inimene mingi asja ees mingit ärevus-hirmu tundes on ettevaatlik. Muidugi läheb asi liialt sügavaks, et tegelikult on need ju lihtsalt sõnad ja jutt, mis kellelegi peale siis kirjutaja midagi ei loe. Kuid miks peakski? Maailmas on inimesed ja siis mina. Isekas eks? Aga nii paistab see olevat. Vaatasin ükspäev veidi filmi "Kuldne kompass" , kus igal inimesel on oma deemon. Olend kes mõistab teda täielikult, elab läbi nii oma peremehe vaimsed kui ka füüsilised piinad. Olgugi, et see deemon oli loom (no filmis nad oskasid rääkida), oleks see suhteliselt täiuslik kui oleks keegi, kes sind täelikult mõistaks. Ja pluss oleks veel ka juures kui ta alati sind ka õigele teele juhataks. No filmis olid ka deemon sama paheline kui tema peremees, niiet ega inimesed sellest paremaks ei muutunud. Ja selle tulemusena oleks dopelt seda sama kurjust... Ja veel eriti enesekindlat, kuna teise olendi olemas olu, kes veel sind totaalselt mõistab, sisendab inimesele konfidentsi, sa pole kunagi üksi oma mõtete. Toetus on sul alati kõrval. Seega võiks tõdeda, et inimesel on üksiku hingena ju parem, püüelda teiste inimeste mõistmise poole... püüelda kuhugi. Sealt algab juba keeruline hingerännu rada, mida hetkel oleks üsna keeruline seletada. See viiks mu blogi liialt pikaks ja arvatavasti ei jõuaks ma ka ise kuhugi. Juhe jookseks ennem kokku. Ehk teine kord kui olen end kogunud ja pikemalt selle üle juurelnud.
Üldse, täna, kodust tööle minnes hakkasn mõtlema, et kuidas peaks inimene oma elu elama? Kas teha seda, mdia ütleb süda või seda mida ütleb mõistus? Ise jõudin arusaamale, et olen alati tegutsenud südame juhtimisel. Ajus võivad olla faktid, teadmine, teadvustamine ja kogum kogetud asjadest. Üldiselt võib minu otsuses mängida ka suurt osa ka see, et mul pole suurepäraselt head mälu. Ehk ma unustan palju asju ja seetõttu usaldan oma südant. Hoolimata sellest on süda väga intuitiivne organ. Lugesin ühest ajakirjast, et inimene on ainuke olend maa peal, kes eirab enda sisetunnet. Ma võin lausa minu jaoks tõese naiivsusega öelda, et minu süda on palju targem kui minu aju. Minu mõistus on mind mitmeid kordi alt vedanud, süda aga mitte kunagi (kuigi ehk on see liialtatud, aga lisame dramaatikat). Ma ei suuda kuulata oma mõistust. Mu mõistus võib mulle öelda, et mine näiteks Ülikooli Majandust õppima, siis saad miljonäriks või hoopis valikute vahel vali alati tulutoovaim. Ei. Kui, see just ei ole minu sisemise mina soov, ei valiks ma kunagi välise sära järgi. Ehk olen ka kunagi seda teinud, kuid need asjad on olnud nii pisikesed valikud ja ei ole kaua aega mööda läinud kui olen neist loobunud ja siiski enda liistude juurde jäänud. Suuremate valikute puhul olen alati intuitsiooni järgi talitanud ja pole mitte ühtegi kahetsenud. Nii siis ütleksin,et mõistus on lausa nõrk südame tugevuse ja tema tegeliku tarkuse järgi. Ainuke asi, mis meie intuitsioon ju tegelikult takistab on mõistus, mis üritab blokeerida tundeid mida me ei taha tunda. Olgu selleks armastuse tegeliku pale nägemine või hoopiski oma tunnete eiramine, mis tegelikult eksisteerivad.
Heh... usun, et olin ehk isegi liiga karm mõistuse vastu. Ausalt, ma ei alaväärtusta seda. Kuid avastasine enda jaoks, et inimesed usaldavad tihtipeale mõistusest juhitut, sest inimestele meeldivad põhjendused, kindlus. Intuitsioon ei anna faktipõhist suporti vaid talitab selle "miski" järgi. Ja enda kogemuste põhjal, mainiksin, et see "miski" viib meid tegudele ja kui lasta sellel end juhtida võime jõuda randa, kus leiame end õnnelikuna olevat. Sel kohal ütleksin, et kõik valikud ole nii teinud, leidnud nii õnne kui ka vahest kui sisetunne aimab midagi halba, siis olen teinud lõpu selle mis on halb, olgugi, et tegelikult ei taha. Ja samuti oleks selle agoonia sees pikaldasemalt olemine ja seal käärimine olnud palju hullem kui kohe lõpetamine ja olukorraga leppimine. Seega oleks parim lõpetus sellele arvatavasti üsna selgusetule jutule, et "Silmad on pimedad. tuleb osida südamega".