Assets.

Minu mõtted on täiesti korrastamata, kuid siiski päevast päeva olen mõelnud elu tõelistele väärtustele. Ehk on võimalik ka nii,et neid ei olegi. Tihtipeale kasutatakse kõnevõimet, et end ülearuste asjadega koormata ja nende peale mõtelda. Ehk on elu väärtuste väljendamine vaikiv tundumus. Võib olla püütakse liialt defineerida asju. Võib olla küsime me liiga palju küsimusi!?
Et asja natukene mõistuspärasemaks teha, üritame defineerida sõna väärtust. See sõna iseenesest tähendab justkui mingile subjektile, objektile, teole hinnangu andmist. See on nagu hind. Elu väärtus siis seega tähedab inimese hingelise rahakoti tühjendamist, energia kulutamist mingile prioriteedile millesse usutakse ja mille eest võideldakse. Millesse aga siis peaks uskuma? Milline väärtust on oma hinda väärt rohkem kui teised?
Oletame, et ma lähen poodi. Mul on võimalus osta mida tahes. Ma saaksin osta armastust, sõda, maailmarahu, täiust, rahu, surma jne. Mida ma valiksin kui saaksin valida vaid ühte, see üks mis teeks mind õnnelikuks?
Kuna õnn on vaid hetkeline tundmus, siis puudub sellel püsiv väärtus. Et saada midagi püsivat peab leidma endas mina, mis balansseeriks mind ning paneks mu pulsi tööle nii, et ma tunnen ennast rahulolevana just siin kus ma olen, just nende inimestega, kes mind ümbritsevad ning just selles hetkes. Jõudes sellesse punkti, kus suudan hinnata ja mõista end ümbritsevat ning suudan ka tulla välja kergetest ning lihtsatest lõbusatest ahvatlustest, olen suutnud teha vaherahu iseendaga. See vaherahu on lõpp minu otsingutel. Ma ei pea tegema midagi, mis ei tule minust enesest. Ma teenin vaimu-palka iseendale. Suutes hinnata seda, mis mul on, suudan ka leida rahu endas, et talitada just nii nagu minu süda mulle ette näeb. Seejärel kujunevad minu nirvanasse minekuga ka välja põhimõtted, mille järgi talitan, et jääda enda uskumustele truuks ning tõestada endale enda tugevust jääda truuks nendele.
Selle jaoks ei ole vaja sõnu, võitlus toimub sinus eneses. Meid mõjutab küll ka ümbritsev keskkond kuid tugeva vaimu ja tugevate väärtustega inimene suudab neid trotsida ning jäädes endale ausaks ning kindlaks, olemegi peagi justkui rannas - ees vaid ookean, igal esemel ookeanis on tähtis funktsioon. Nii on ka väärtustega, igal tundmusel on oma funktsioon - põhjus. Ookean on rahu endaga, seal sees on aga liigendused, ilma millet ookeanis puuduks elu. Ja ookean on vaikne ning ei kõnele vaid on kindel, alati olemasolev kuid siiski vahetevahel ka kärsitu ja tormiline, nii nagu ka inimloomus.

Selfishness;

Isekus

Kurbus

Tänapäeva ühiskonnas on inimene sunnitud olema isekas. Läbi peab lööma selleks, et ise saaks elada. Sellest tulenevalt peab tegema moraalseid ohverdusi vaid enda heaolu pärast.
Et endas eksistentsi kindlustada oleme me egoistlikud. See lihtsalt paratamatult kuulub meie igapäeva ellu. Kõik mis me teeme mõjutab teisi, olenemata oma tegude põhjustest. Isegi palverändurid, inimesed kes otsivad vabadust ja tõotavad teenida midagi kõrgemat isetult. Kas teenimine midagi teeb inimesest siis isetu pühaku? Mina nii ei arva, ka see on valik. Inimene tunneb kutsumust, läheb sellele teele oma enda soovil, soovil millest juhindudes ta teeb end jaoks sobivaima valiku – kellegi teise teenimine. Näteks jesuiitide põhimõtteks on jeesuse teenimine ja ligimeste aitamine, et ise vabaks saada. Taaskord valik, mis siiski on oma olemuselt isekas.
(Tõin Jesuiidid näiteks kuna nad on minule ühed sümpaatseimad usklikud. Nad ei ole vägivaldsed. Nad usuvad leebesse aitamisse. Nad ei vannu kellelegi, peale jeesuse, igavest truudust ning neil on üks kõige tugevam side. Nende missioonid ulatuvad üle maailma kuid nad on tihedalt kursis kõigega mis toimub ning kohtuvad regulaarselt.)
Eks see jutt oli ehk minu enda tunnete väljavabandamine, et see lihtsalt on nii ning see on inimlik. Igatahes, ma ei talu isekust, kuid paratamatult olen ma seda ka ise. Sellest nõiaringist pole justkui pääsu. Ehk oleks parem samuti end pühendada mingi suurema teenimisele? Siis ei oota ma inimestelt enam midagi sellist, mis on ehk võimatu. Heategevusega tegeledes ja ligimesi aidates puudub mul lootus saada ise muud kasu peale enda hingelise vabaduse. Võibolla ei vaja ma armastust, sõpru ning nendest tulenevaid piinu. Praegu veel vajan, kuid minu usk nendesse inimlikesse väärtustesse on ehk vankuma löönud.
Seega tinasõdurit minust ei saa. Inimese loomus on liialt paindlik ning õrn. Teda muudavad kõik elus toimuv. Ja ma vihkan seda. Inimlikkus on nõrkkus. Ja ma olen tõsiselt väsinud olemast nõrk. Kuid ma ei suuda leida väljapääsu sellest. See sööb mind seest, kuid ma ei saa olla ehk iial nii nõrk, et see mu elu võiks lõpetada. See inimlikkus hoiab mind elus. Mind hoiavad just täpselt need väärtused, mida ma samas vihkan kuid samas ka palavalt armastan. Dilemma on meis endis. Otsida vigu teistest ja neid selle eest süüdistada pole õige kuna vaevalt ka nad ise aru saavad enda olemusest kui see pole kellegi teise probleem peale tema (sinu) endi.
Minu enda mõttetus lihtsalt hämmastab mind. Kui teaksin, et mingi usk millessegi võiks mind viia kuskile, kus ma tunneksin enda kodus enda tunnetega, läheksin viivitamatult. Elu on küll raske elamiseks kuid see on siiski antud ja millegi pärast me oleme sunnitud seda mägist rada käima.........................