Kas inimene on vaba?
Eestlased on olnud pärisorjad. Me oleme olnud ikkes, mis meid vangistanud. Me oleme ka selelst vabanenud. Meil on nüüd oma riik, - Vabariik. Kas see tähendab, et me oleme nüüd vabad?
Mina aga seda vabadust ei näe. Minu jaoks on kõik peaaegu, et sama.
Ainus asi, mis on muutunud on see, et inimesed ei võitle enam koos ühise eesmärgi, - riigi vabaduse, eest vaid nüüd oma ego eest. Kes on rikkam, kes on võimsam, kes teeb kellele ära.
Me oleme oma enda isekate ambitsioonide orjad. Aga sealt trepist üles minnes avastame, et meie ambitsioone kontrollib tegelikult üldine mentaliteet, mis on siiski koos tekitatud. Justkui inimesed on ise ehitanud enda oma vangla, ehitanud reeglid, mille tõttu inimene pidevalt piineb selles maailmas. See ei ole vaba maailm. Rääkimata vabast riigist.
Rousseau on öelnud: "Inimene sünnib vabana, sellegipoolest näeme teda kõikjal ahelais."
Kui meie vabadust ei ahelda teised, laseme me end teistel aheldada. Inimene lihtsalt ei oska nii nagu elab näiteks lind. Lind elab vaid oma elu ilma käskude, ettekirjutuste ja normide poolt. Tema on vaba. Võib küll mõelda, et järglased hoiavad teda mingit sorti orjuse all, kuid kui järele mõelda ei ole see nii. See lind teenib siis oma järglaste huve ja soove. Need on tema prioriteet. Kuid seda tehes teeb ta seda vabatahtlikult, sest see on ka tema soov. Kedagi ei sunnita. See on instinktiivne ja loomulik.
Miks siis inimese puhul pole loomulik, kui ta valib mingi töö, mis on ju ometi tema soovil valitud? Selle pärast, et selle linnu vabadus jääb. Teda ei piira tarbetud soovid tema laste poolt. Kõik toimib täpselt teatud koguses. Liigset pole siin ju midagi. Küll on, näiteks tööandja all töötamine, tarbetute kapriiside täitmine. Sinul pole enamasti mingit erilist sõnaõigust. Sa võid selles töökohas näha head võimalust tõusta karjääri redelil. Kuid just see viibki meid tagasi oma ambitsioonide orjamisele. Ehk pole see tööandja pooltki selline kubjas kui meie enda kvantiteetsed vajadused millegi "parem" järele.
Muidugi ma ei mõista hukka inimeste soovi tõusta kõrgemale, aga ma ei usu sellesse, et sa tegelikult tõused KA "kuskile kõrgemale"! Mitte viisil, mis inimesi mingisugusesse alluvusse seavad. Sa või küll saada raha ja ehk rohkem võimalusi. Aga siiski kui sa ka selle saavutad, siis vabaduse hinnaga, sest edasi tuleb surnud ring. Sellest ohverdusest loobuda on üsna raske.
Juhul kui sinu eesmärgid ei võta teistelt nende õigusi ja ei tekita neile takistusi on need vabad. Ideoloogiliselt ei tohiks ka teised inimesed sind segada enda eesmärkide poole püüeldes. Seda nimetaksin ma vabaduseks. Vabaks lind, kelle elu ei sega teised ja keda ta ise ka ei sega.
Minu jaoks on vabadus surnud. Tänapäeva maailmas, mida nimetatakse arenevaks, on tandarendanud vabaduse. See eksisteerib minu ümber ainult abstraktselt. Reaalselt ma ei näe seda. Kui kuskil maailmas on mõni inimene, kes on tõeliselt vaba - vaba enda ambitsioonikusest, teiste teenimisest, siis mul on kahju tõdeda seda, et see on liik, mis sureb välja.



(Seda teemat puudutan kindlasti ka edaspidi, hetkel panin esimesed mõtted kirja, kahtlemata võib siin vastukäivusi olla. Luban, et viin oma filosoofilise rännaku ka selle teemaga lõpuni.)